Mul oli esmaspäeval kohtupsühholoogia loeng ja rääkisime sellest, kuidas seksuaalvägivalla kurjategijaid ravida. Hakkasime rääkima seksuaalharidusest Malaisias üldiselt, kuna mõned meie klassist ei teadnud, mis on masturbeerimine (nad on kõik 21+). Ja ma teadsin, et seksuaalharidus Malaisias on väga halb, aga et see pm on olematu, seda ma ei arvanud... Minu jaoks on seksuaalharidus tähtis teema ja see on asi, millest tuleks minu arvates koolis rääkida. Mu vanemad pole minuga sellistest asjadest kunagi väga rääkinud, aga kuna ma sain koolis piisavalt palju infot, olen piisavalt sel teemal haritud. Malaisias aga ei räägita sellistest asjadest koolis. Ja vanemad ka ei räägi. Islamis on see teema väga tundlik ja suhteliselt tabu. Meie õppejõud rääkis meile, et kui tema küsis oma ema käest, et „kuidas need asjad käivad“, siis sai ta vastuseks, et küll sa ise õpid ja näed. Siis kui tal oli pulmaöö ja pidi esimest korda oma mehega seksima, siis ta ei saanud midagi aru ja lihtsalt „oli“, mees tegi kõike. Nüüd, kui õppejõud tahab koolidesse seksuaalharidusest rääkima minna, ei tohi ta kooli direktorile öelda, et ma nüüd tulen su lastele seksist rääkima, vaid ta nimetab seda „personal skills“ programmiks. Ta on meile rääkinud, et 10-12% alklassi õpilastest on presexual intercourse (kuidas iganes see eesti keeles on... :D). Õppejõul või ta kolleegil on olnud juhtum, kus 12aastane tüdruk on rase ja ta ei tea, kust see tuleb või miks. SA OLED 12, RASE JA EI TEA MIKS?!?!?!? Nad ei tea üldse, mis on seks. Meie õppejõul oli juhtum, kus kaks LASTEAIA last mängisid „mängu“, kus üks poiss võttis teisel poisil suhu. LASTEAIAS?!??! Palun öelge mulle, et meil Eestis siukseid asju ei toimu?! Meie õppejõud põhjendas seda sellega, et tänapäeval on noortel tänu internetile ligipääs pornodele nii lihtne. Nad näevad ainult seda pilti, mis pornos juhtub ja tahavad järele proovida. Keegi ei ütle neile, et tegelt päriselt see nii ei käi! Ehk siis tüdrukud ei tea, mis on seks, ja ei tea, et sellest võib rasedaks jääda ja last saada. Ja siis ühiskond, pere ja sõbrad kritiseerivad seda tüdrukut, kui ta seksib enne abielu?! Kus on loogika?! Kuna ühiskond/islam ei aktsepteeri enne pulma seksimist, siis noored tüdrukud tapavad enda lapsi pärast sünnitust. Nad visakavad nad prügikasti, jõkke või flushivad vetsust. Igal aastal leitakse 100 mahajäetud imikut, kellest üle poole lõpus surevad. Ja need on need, keda leitakse. Osa imikutest, mida EI leita, on palju suurem. Kui avati keskus, kuhu emad saavad oma lapse viia, kui nad ei taha last, siis ühiskond/meedia kritiseeris seda, kuna see julgustab abieluvälist seksimist. HALLO??!?!? Vahepeal on mul tõesti tunne, et ma elan siin Malaisias eelmises sajandis.
Igatahes siin on veel kaks artiklit ja video, kes tahab lisaks lugeda või veel natuke nutta: - Pregnant and alone: In Malaysia, social stigma forces unwed mothers to give up babies - Poor sex education, social exclusion leading mums in Malaysia to abandon babies - Let's (Not) Talk About Sex
0 Comments
Lühikokkuvõte: hea, kui tunnid vahepeal toimuvad! Aga alustame algusest: Esimesel nädalal valitakse aineid, kuid samal ajal toimuvad tunnid teoorias juba. Teoorias selle pärast, sest praktikas jäetakse pooled ained ära. Ehk siis algab kool tegelikult alles 2. nädalal. Õppetöö toimubki siin enamasti nädalatest. Meil on seitse nädalat õpptetöö, siis on nädal aega mid-sem break (mis tegelikult on selleks, et kirjutada assignmente, mitte nii nagu mina arvasin puhkamiseks). Enne mid-sem breaki peaksid olema mid-sem testid. Jällegi teoorias. Viiest psühholoogia ainest tegime kahes aines testi juba varem ära, kahes aines pidi enne mid-sem breaki olema, aga õppejõud kirjutas päev enne, et ärme ikka tee, teeme pärast vaheaega (tal vist polnud test veel ettevalmistatud...??!!) ja viies õppejõud pole meile üldse sellest rääkima hakanudki (kuigi tegelikult peaks meil olema...). Kui vaadata tavalist koolipäeva, siis umbes pooled tunnid jäävad ära. Vahepeal saad enne tunni algust teada, aga vahepeal istud tund aega niisama ja ootad õppejõudu, kuni ta siis kirjutab Whatsappi gruppi, et täna ei toimu tund. (Jah, kohalikud reaalselt ootavad tund aega loengut, isegi kui loeng ise kestabki ainult tund aega...) Muideks iga aine jaoks on eraldi Whatsappi grupp. Ja kuna ainetes on grupitööd ka, siis nende jaoks on ka eraldi grupid. Ehk siis ma olen mingi 20s erinevas kooliga seotud Whatsappi grupis :D Õppetöö on huvitavalt korraldatud. Kui Eestis on tavaline 30EAP ja ma olen alati peaaegu 40EAP võtnud, siis kohalikud võtavad 1. semestril ainult 6-10EAP (sest nad peavad ülikooliga harjuma) ja muidu nad võtavad ka keskmiselt ainult 12-16EAP, psühholoogia instituudi max, mida võtta võid on 19EAP (nad teevad baka 4 aastat ja neil tuleb kokku umbes 130EAP). Ehk siis meie pidime aasta alguses hullult võitlema, et me saaks vähemalt oma 15EAP täis, mis on kohustuslik välissemestril. Kokku on mul nüüd 21EAP. Kuid minu arvates on see 21EAP oluliselt palju rohkem tööd kui see pea 40EAP Eestis. Siin on loengutes kohalkäimine kohutuslik (Eestis lasin need enamasti üle) ning loengud on iga aine kohta 3h nädalas. Lisaks tulevad siis igas aines veel grupitöö ja individuaalne töö, mõlemad 5-10lk ning tuleb teha teadmatuks ajaks (enamasti saad umbes nädal aega, max 2 nädalat, enne teada, et järgmiseks nädalaks tuleb teha kodutöö ära). Õnneks jäävad pooled tunnid igal nädalal ära... Ehk siis iga päev on üllatusi täis: kas täna toimub loeng või mitte?
Nii naljakas ongi, et meilt oodatakse, et me oskame oma aega planeerida ja ei puudu tundidest, kuid õppejõud eriti eeskujuks ei ole... Vot selline see ülikool siin ongi! Aeg lendab ja poolteist kuud Malaisias ongi juba läbi. Naljakas mõelda, et see oli pool suvi ehk pool USA aeg. Samas kui mõelda, kui produktiivne ma pooleteist kuuga USAs olin ja kui produktiivne ma praegu olen... Ikka väga suur vahe... :D See oligi mul Malaisias alguses megaraske. Tuled tagasi suvest, kus sul on kõik ära planeeritud, ise midagi mõtlema ei pea, töötadki lihtsalt terve aeg. Ja siis tuled Malaisiasse, kus sa esimesed kaks nädalat lihtsalt ootad ja väga midagi ei tee. Ma esimestel päevadel mõtlesin terve aeg, et tahaks lihtsalt koju, miks ma siia tulin jne. Aga siis ma ütlesin ise endale, et okei, ole kuu aega siin ja kui pärast seda ikka veel ei meeldi, võin katkestada ja Eestisse minna. Mõtlesin, kuidas ma saan enda aega mõistlikult kasutada, et mul ei hakkaks igav, ma ei hakkaks üle mõtlema ja ma areneksin? Vastus oli lihtne: raamatud. Ehk siis olengi ühe kuuga läbi lugenud 5 raamatut ja ühe audiobooki läbi kuulanud. Kõik põhimõtteliselt ootamise ajal. See ongi natukene raske siin või üldse, kui uute kohta lähed: sa pead nii palju rohkem panustama sellesse, et leiaksid tegevust. Kas siis kooli või ka nädalavahetustel. Vähemalt alguses oli nii, nüüd tulevad tuttavad/sõbrad juba ise meie juurde ja kutsuvad meid igale poole. 3. nädalal liitusime mina ja Ingrid käsipalli klubiga ja ma ütleks, et see oli parim otsus üldse. Kui ma sellega poleks liitunud, siis ma ilmselt oleks praegu Eestis. Koolis ma nii meeletult palju kursakatega ei räägi, kuna ei teki kuidagi selleks palju võimalusi. Aga käsipalli trennis on kõige ägedamad inimesed üldse. Põhimõtteliselt iga kord pärast trenni (mis muideks lõppeb kell 12 või 1 öösel) lähme koos sööma. Nad õpetavad meile Malai keelt ja saab igast nalja. Ehk siis kokkuvõtvalt olen väga rahul Malaisias, iga päev on üllatusi täis ja õpin palju juurde. Järgmisel nädalal algab ühenädalane vaheaeg ja siis saab natuke pikemalt ka ringi reisida. Kuigi ma olen väga õnnelik siin, tulen novembris korraks üheks nädalaks Eestisse, sest pool aastat kodust eemal olles tekib ikka natuke koduigatsus küll :)
Laupäeval läksime Genting Highlandi (äge mägi ja šoppamiskeskus), Putrayajasse ja I-Citysse (lõbustuspark) Shah Alami. Väljasõit ise ei olnud nii äge, aga see-eest uurisin hästi palju Islami kohta. Kuna umbes 90% tüdrukutest meie ülikoolis on muslimid, mõtlesin, et oleks hea mõte, aru saada nende religioonist ja elamisstiilist. Pluss mind hakkas usk/religioon USA ajal palju rohkem huvitama. Mitte, et ma liituks mingi usuga, aga ma arvan, et usk jumalasse/millessegi kõrgemasse annab paljudele elu mõte ja aitab neil raskustest üle saada. Koolilinnakus on meil mošee, mis kutsub 5 korda päevas palvetamiseks. Islamis peab 5 korda päevas palvetama ja igal palvetusel on oma kindel kellaaeg ja nimi: Fajr – koidiku palve, Zhuhr – lõunane palve, Asr – pärastlõunane palve, Maghrib – päikeseloojangu palve ja Isha'a – ööpalve. Selle kohta saad täpsemalt lugeda siit. Reedelõunane palve on kõige tähtsam kogu nädalas (mõndades osariikides Malaisias on selle pärast isegi nädalavahetus reede-laupäev). Reedeses palves peavad mehed kindlalt mošeesse minema, naiste jaoks on see valikuline, kuna nemad peavad laste ja kodu eest hoolitsema. Igas riigis näeb palve täpselt samasugune: sõnad on Araabia keeles ja liigutused on samad. Feminist nagu olen, uurisin muidugi rohkem ka naiste kohustuste ja õiguste kohta. Mu kohalike sõprade järgi on naised Islamis ülitähtsad ja neid koheldakse väga hästi (mitte nii nagu meedias kujutatakse). Muidugi on siin suured erinevused nt Araabia riikide ja siinsete riikide vahel. Malaisias võivad näiteks ainult muslemid mitme naisega abielluda. Koraanis on see kirjutatud aga tingimusel, et mees suudab kõikide naiste eest hoolitseda. Miks polügaamia üldse on Islamis lubatud on Uhudi lahingu tõttu, kuna pärast lahingut jäid mitu pere ilma meheta, siis võtsid teised mehed naise ja lapsed enda hoole alla. Nagu teadagi siis on riietus islamis väga range. Kui tüdrukud on omavahel, peab olema kaetud põlvedest õlgadeni ja poistel sama moodi. Kui on tüdrukud ja poisid koos, siis peab tüdruk katma kogu keha (v.a. käed ja näo). Kui naine kannab burkat (ehk terve nägu v.a. silmad on kaetud), siis see tähendab, et ta on eriti eeskujulik tüdruk ja võtab Islamit väga tõsiselt: palvetab iga kord, ei katsu poisse ja ei tee muud harami (keelatud asjad). Teistel tüdrukutel on nende ees suur respekt. Näiteks minu sõbrannad siin ei julge burkat kanda, sest nad ei tunne, et nad on piisavalt valmis ega tublid selleks. Riietuse eesmärk on peita tüdrukute ilu, et nad poisse „hulluks“ ei ajaks ja et poisid näeksid rohkem nende sisemust ilu. Poisid ei pea ennast aga 100% katma, kuna tüdrukutel ei ole nii suur seksuaalne tung. See viib mind järgmise punktini: on tublid muslemid ja on mitte nii tublid muslimid. Esmaspäeva õhtul oli mul vestlus ühe teise vahetusõpilasega, kes on Egiptusest ja ka muslem. Ja oi kui palju see muutus mu arvamust muslemitest. Pühapäeval ma arvasin, et appi muslemi tüdrukud elavad nagu koopas ja nad ei tohi midagi teha. Teoorias ei tohigi, aga see egiptuse tüdruk näiteks teeb ikkagi kõike, mida ta tahab. Egiptuses ta joob alkoholi teiste muslemist sõpradega, ta on juba 5 aastat suitsetanud, ta käib pidudel, ta teeb kanepit. Ta ütles, et kui sa jood alkoholi või tarbid mõnuaineid, siis oled tegelikult islamist väljas, selle puhul ei aita isegi palvetamine, sest see on väga-väga haram. Ta ema samas on nii tugev muslem, et kannab isegi burkat. Tema ise aga tegelt ei tahaks olla muslem, vaid tahab „elu nautida“. Mu käsipalli trennis on mõndadel tüdrukutel ka poiss, kuigi see ei ole lubatud. Mehe leiad endale korraldatud pulma kaudu – vanemad otsustavad, sinu ülesanne on oodata, kuni vanemad leiavad „õige mehe“. Kui päris aus olla, siis ma ei suudaks absoluutselt niimoodi elada. Esiteks mulle ei meeldi nii ranged reeglid, ma olen üles kasvanud väga liberaalses keskkonnas. Teiseks mulle meeldib „elu nautida“ (muidugi mitte liiga palju). Kolmandaks mulle meeldib näidata, mis mul on, ja mulle meeldib, kui poisid teevad komplimente mu välimuse kohta (muidugi sisemuse kohta on ka tore komplimente kuulata :D).
Kui puhkusel on puhkust vaja, siis peab veel ilusamasse kohta minema. Niisiis läksime Ingridiga (teine eesti tüdruk) kahekesi Terengganusse Perhhentian saarele. Saar(ed) asuvad Lääne-Malaisias ja saartele saab ainult kuni oktoobri lõpuni olla, kuna siis tuleb vihmahooaeg ja on liiga ohtlik saarele paadiga minna. Pidime ruttu tegutsema: broneerisime esmaspäeval kõik asjad ära ja neljapäeva õhtul algas meie väike reis. Läksime ööbussiga 8 tundi Tanjong Malimist Kuala Besutisse, kuhu jõudsime pool kuus hommikul. Sealt võtsime paadi saarele. Saarele läksin peamiselt sukeldumiseks, kuna võtsin endale selle aasta eesmärgiks teha oma Advanced Open Water. Sukeldumised ja ööbimise korraldas Matahari Divers (malai keeles tähendab Matahari päike). Sukeldumine. Sukeldumised olid ägedad! Kokku oli mul kursuse jaoks vaja teha 5 sukeldumist: Deep Dive (kuni 30m), Underwater Navigation ja siis kolm valikut, võtsin Wreck Dive, Peak Performance Buoyancy ja Night Dive (väga vabandan, et inglise keeles kirjutan, aga sukeldumist ma ei oska eesti keeles.... :D). Esimesel sukeldumisel nägime kilpkonna, mis meie pea kohal ujus, öösukeldumisel (mis oli neist kõige hirmsam, sest kottpime oli, orienteerusime ainult väikse lambiga) nägime cat shark’i (kas see on eesti keeles kassi hai???) ja seda, kuidas vetikad öösel helendavad. Kokkuvõtvalt oli väga äge (vaata videosid siit) ja sain ametlikult enda Advanced Open Water’i kätte ja nüüd on mul kokku juba 15 sukeldumist tehtud! Ilmselt lähen siin Malaisias veel millalgi sukelduma või lähen jaanuaris Taisse. Pidu. Ma polnud põhimõtteliselt 4 kuud peol käinud!!! USAs me ju alkoholi ei joonud ja ainult suve lõpus jõudsin ühel peol käia, kuid see ei olnud ka siuke tantsimispidu vaid pigem jutuajamispidu. Perhhentian saarel oli aga nii reede õhtu kui ka laupäeva õhtul tuleshow (lingile vajutades näed video) ja pärast seda sai tantsida. Reede õhtusel tuleshow osalesin ise ka, vaata siit videost. Päris hirmus oli, kui see noormees tulega mu nina ees mängis, aga tundus, et ta teadis, mida ta teeb – ellu jäin! Ilusad mehed. Kuna ma käin haridusülikoolis, siis ega siin väga palju ilusaid noormehi ei ole. Saarel aga oli esiteks väääga palju eurooplasi, mis kusjuures tegi nii palju head, sest lõpuks ei pidanud muretsema, kas seelik on ikka piisavalt pikk ja appi, minu juuksed polegi kaetud – sain olla nagu „normaalne“ inimene. Ja teiseks olid kohalikud noormehed ka väga palju ilusamad kui mu koolikaaslased. Vaadata ju võib ;)
Eelmisel pühapäeval käisime rahvusvaheliste õpilastega väljasõidul erinevates n-ö tehastes. Esimene tehas oli Nata de Coco (vaata pilti), mingi kohalik toit tehtud kookusemahlast. Meile näidati, kuidas seda valmistatakse ning saime proovida ka. See maitses põhimõtteliselt nagu kumm. Polnud väga minu maitse. Teine tehas oli banaanikrõpsu tehas, aga seal sai igast muid asju ka. Kui esimesed kaks kohta olid siuksed, et näitame ruttu, mis see on, ostke tooteid ja lähme edasi, siis kolmas koht oli päris äge. Saime maalida pilte, lennutasime tuulelohe ning püüdsime kala. Piltide joonistamine oli päris lihtne. Värviti veevärvidega riidele, kus oli vahaga ette joonistatud pilt. Ehk siis see oli natukene nagu Euroopas numbrite järgi maalimine. Kuna sel päeval oli hullult tuuline, otsustasid korraldajad, et kasutame võimalust ja laseme tuulelohel lennata. Ma tegin seda viimati, kui ma olin mingi 10aastane vms, aga see oli päris äge! Pärast lõunasööki läksime endale ise lõunasööki püüdma. Nimelt oli riisipõllu kõrval väike tiik, kus olid kalad (kalu pandi korraldajate poolt sinna sisse, aga väidetavalt leiab siukseid kohti vabas looduses ka). Anyway, siis hakkasime kalu käega püüdma. Ehk siis läksime mudase põhjaga tiiki libedaid kalu püüdma. Seda tegime umbes tund aega ja selle aja jooksul püüdsin ühte kala. Katsusin rohkem kalu, aga nad on ikka megalibedad!!! Alguses oli hullult hirmus neid üldse katsuda, aga mingi aja pärast harjusid ära. Pärast öeldi meile, et võime nii palju kalu kaasa võtta, kui tahame. Mõtlesin, et teeks pulli ja võtaks endale kaks kala kaasa järgmise päeva lõunasöögiks. Enne seda ma olin ainult üks kord elus kala puhastanud ja see oli ka 5 aastat tagasi... Ja see oli teistsugune kala! Aga me elame 21. sajandis, nii et vaatasin kiirelt video Youtube’st, kuidas kala puhastada, ja siis proovisin ise. Esimene kala läks natukene aia taha, aga teine tuli juba päris korralik! Oleks pidanud veel kalu võtma! Esimene nädal Malaisias on selja taga ja ma peaks ütlema, et mu kannatlikkust pandi ikka väääga proovile. Esmaspäeval oli veel vaba päev, magasime välja ja käisime poes. Orienteerumisnädal kestis 5 päeva, kuid kõike seda oleks võinud 1,5 päevaga teha. Teisipäeval hilines üks esineja pool tundi, teine presentatsioon jäi üldse ära. Kolmapäeval näidati meile ülikooli raamatukogu – see oli päris äge! Nad saavad isegi filme vaadata raamatukogus!!! Pärastlõunat oli esmakursuslaste vandeandmine. Kogunesime koos kohalike esmakursuslastega suurte saali ja andsime vande, et järgime reegleid jms. Päris täpselt ma ei tea, mida ma ütlesin, kõik oli ju malai keeles! Kõige naljakam oli aga see, et me harjutasime vande andmist enne tegelikku üritust umbes 40min. Alguses arvasime, et harjutamine oli juba reaalne aktus, aga siis saime aru, et see on ainult harjutamine. Pärast aktuse lõppu tuli ülikooli rektor meiega rääkima, kuidas meile meeldib jne. Mind häris aga hullult see, et ta rääkis ainult meiega (sest me oleme välismaalased) ja meessoost tudengitega!!! Ülejäänud naisi ta üldse ei vaadanudki!!! Naised istusid ka kõige taga! Mehed istusid ees ja siis tulime meie ja siis naised... Neljapäeval me ootasime terve päeva, tegime vahepeal pilti tudengikaardi jaoks ja siis ootasime veel veits. Reedel passisime (ma ei nimetaks seda isegi enam ootamiseks) reealselt terve päeva. Meil oli medical check up, mida Malaisia riik nõuab välismaatudengitelt, kuid kuna kõik tegid seda, siis see arst oli väga ülekoormatud. Me olime ülikoolis kell 7.30 hommikul ja meie medical check-up algas 18.30 ja kestis umbes 5min. Vahepeal jõudsime raamatukogus kaks filmi vaadata, ma lugesin oma raamatu läbi ja jõudsin paar blogipostitust kirjutada. Reede õhtul oli cultural night, kus kõik esmakursuslased esinesid (iga valdkond saatis ühe esineja). Meie kui rahvusvahelised tudengid harjutasime iga õhtu 2 tundi kahte malai tantsu, millega esinesime reedel umbes 3000 tudengi ees. Päris ägedad tantsud olid ja mõtlesin, et äkki peaks ühe malai tantsukursuse võtma! Tantsu näed siin. Laupäeval passisime sama moodi lihtsalt niisama. Meile seletati korraks, kuidas nende õppesüsteemid (nagu ÕIS ja Moodle) töötavad ja siis ootasime teisi, kes veel medical check-upis olid. Õhtul saime ülikoolilinnaku tuuri, mis tegi asjad veel segasemaks kui nad enne olid (meil on megasuur ülikooli linnak) ja läksime night marketile, mis oli päris äge. Saime kohalikku toitu süüa! Kuna mulle ei meeldi mitte-produktiivne olla, siis see oli minu jaoks väga raske, aga kuidagi leidsin endale tegevust ja kannatasin ära. Ju siis pidi nii minema. Mida ma õppisin sel nädalal: hiinlastele, malaisialastele ja indoneesialastele meeldib laulda (kõik ootamised sisustati karaoke laulmisega); asjad liiguvad siin väääga aeglaselt; Indoneesialased ja Malaisialased on väga energiat täis ja ei väsi ära! Lennukist välja astudes tundsin esimesena megasooja õhku. Siin on igapäevaselt umbes 30 kraadi ja megasuur õhuniiskus. Lennujaamas tegelesin umbes 2 tundi viisaga, sest ma pidin asju välja printima, siis pidin raha välja võtma, aga nii mu USA kui ka Eesti pangakaart ei töötanud. Õnneks leidsin lennukis läpaka vahelt 100USD, mida sain vahetada (ma tean, huvitav koht, kus raha hoida). Kui ma lõpus siis sain viisa asjad tehtud, siis hakkasin liikuma ühistranspordi poole, et 2,5h sõita ülikooli. Vahepeal sain aga meili ülikooli töötajatelt, kus ma olen, et nad ootavad mind lennujaamas. Nali oli aga selles, et eelnevates meilides oli kirjas, kes teatud kuupäevadel ei tule, see peab ise transpordi eest hoolitsema. Jõudsin päev hiljem kui kõik teised, nii et eeldasin, et pean ise kohale jõudma. Kuidagi nad ikkagi tulid mulle järele. Elame ühikas koos ühe ameerika neiu ja teise eestlasega. Mõlemad on väga toredad! Enda ühikatoast leidsin juba esimese prussaka! Köögis meil on külmkapp ja mikrolaineahi. Pliiti pole, aga see-eest ostsime endale teise eestlasega kahe peale riisikeetja! Kohalikud söövad meeletult palju riisi! Hommikusöök on riis, lõunasöök on riis, õhtusöök on riis. Mulle see sobib! Kõige raskem on minu jaoks siinne riietus. Ma arvestasin sellega, et siin on rangem riietuskord, aga ma ei kujutanud ette, et see nii range on. Teadsin, et suur osa Malaisiast on islami usku, kuid meie ülikoolis on umbes 90% tüdrukutest pearätikuga, nii et välismaalased paistavad ikka väga silma! Vastavalt sellele peame ka riietuma. Isegi kui trenni teed, ei või sul lühikesed püksid jalas olla! Olen iga hommik kell 5.30 26 kraadiga ja 90% õhuniiskuses pikkade pükstega jooksmas käinud! Ma arvan, et riietuse kohta teen mõni teine kord pikema postituse, et teil oleks ikka õige ettekujutus, milline see on. Minu jaoks on see raske, sest mulle meeldib seelikuid ja lühikesi pükse kanda (pluss mulle ei meeldi, kui mulle öeldakse, kuidas ma pean riietuma/käituma), aga küll ma elan üle! Praegu on sissejuhatav nädal ja järgmisel nädalal algavad meil loengud (kuigi väidetavalt lasevad esimesed kaks nädalat mitu lektorit loengud üle, nii et tegelikult algab huvitav osa alles 2,5 nädala pärast!). 12,5 nädalat, 73 päeva, iga päev 13-14 tundi päevas, 3747 inimesega rääkinud, 2431 demonstratsiooni teinud, 645 perega maha istunud, 67 klienti. See on olnud kõige ägedam suvi! See, kui palju ma olen kolme kuuga kasvanud ja kui palju ma olen juurde õppinud, on meeletu! Ma arvan, et iga üks, kes teeb suve lõpuni, on megatugev isiksusena. Sest jah, USA suvi on raske, jah, sa nutad palju, jah, sa mõtled palju, et miks sa teed seda ja võiks ju lihtsalt Eestis töötada mingi lambi töökohas. Kõik, kes on suve lõpuni teinud, pidasid vastu ja said hakkama ja vot see on väga kõva kogemus! Mida ma õppisin:
Kolmapäeval saatsime raamatuid ära, ma müüsin oma auto ja tegelesime poiste rentalidega. Käisime juuksuris ja siis hakkasime õhtu poole sõitma Missourisse, kus kohtusime teiste tiimidega. Sinna sõit kestis 9h ja sõitsime öö läbi. Jõudsime neljapäeva hommikul kell 6. Jällegi saime väga palju magada: 2-3h!!! Neljapäeval käisime outletis šoppamas ja pärast lõunal ujumas ja niisama puhkamas. Õhtul oli teise tiimi majas pidu (rentisime AirBnB kaudu maju), kuid sel ööl sain isegi 4-5h magada!!! Reedel sõitsin rentaliga 7h üksinda Missourist Chicagosse, sest minu lend läheb varem, kui kõikide teiste lennud, sest ma ju lähen otse Malaisiasse. Teised on veel pühapäevini Missouris. Rentaliga oli palju nalja: mu esmased juhiload kaotasid kehituvse 19. augustil ehk siis kui küsiti rentalis juhilube, andsin lihtsalt ID-kaarti. Nemad sellest aru ei saa ju! Ühel korral, kui politsei mind peatas, küsis ta kust ma pärit olen, et mis riik see „juhiluba“ veel on! Siis teel Chicagosse oli hull torm, et autod lihtsalt peatasid keset teed, sest nad ei julgenud enam edasi sõita. Ma mõtlesin, et see, kui ma peatan, ei tee asja paremaks, liigun kasvõi megaaeglaselt edasi, aga vähemalt ma liigun! Võid siit videost vaadata, kui lõbus mul oli. Jõudsin Chicagosse (1,5h hiljem, kui arvestasin) ja annan pagasit ära. Siis mulle öeldi, et mul on vaja kas edasi- või tagasilennupiletit. Ma ostsin suve alguses ju ühe otsa piletit USAsse ja ühe otsa pilet Malaisiasse. Ma pole veel tagasilennule mõelnudki. Nii et ostsin ruttu 20USD eest edasilennupiletit Singapuri, et saaksin üldse lennata Malaisiasse. Ainult veel 20 tundi veel ja siis algabki uus seiklus! Ma ei tea, kas mul on hea ärevus või halb ärevus. Tahaks tegelt lihtsalt natuke puhata ja mitte inimestega rääkida. Malaisias on ju esimene asi, mida tegema peab, on peab uusi sõpru otsima ja inimestega suhtlema! Aga tegelt ma arvan, et tuleb väga äge seiklus! |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|